kolmapäev 17. jaanuar

Õnnelik õnnetus

Thea Kristal, toimetas Marian Sarapuu

15.aprill 17, laupäev Prindi artikkel
Õnnelik õnnetus
Pildil olevad kummikud pole juhtunuga seotud.

Täna juhtus minuga õnnelik õnnetus: kui keegi suudab õnneks pidada olukorda, kus ta on silmist tagumikuni ja aluspesust pealisriieteni virtsaga koos. Tegelikult võib meil farmis sellist asja iga päev ette tulla. Õnneks siiski ei tule. Aga kui juhtub, et jalad alt ära libisevad, siis võib tulemus olla üsna kehv – betoonpõrand ei hellita loomi ega ka inimesi.

Niisiis mina lendasin täna oma siledaks kulunud plastik-kummikutega äsja puhastatud laudapõrandale pikali. Kahjuks oli just selles kohas suur lohuala laiumas, mistõttu olid lõbusad laudaveed (ja neid jätkub meil oi kui palju) kõik sellesse paika kokku voolanud. Nii ma siis lebasingi seal, täiesti üleni "vees", ja tunnetasin oma õnne põhjust.

Kiiret polnud enam kuhugi, sest riided märgusid ju sekundite jooksul. Ja ega see püsti tõusminegi seal libedal pinnal nii kergelt ei läinud. Usun, et salakaamera oleks ikka toreda naljasaate saanud lindistada. Kukkumine ise oli isenesest kummaline, ma tegelikult seisin peaaegu kohapeal paigal. Aga siis hakkas üks jalg kuhugi ära libisema ja teine otsustas samal hetkel hoopis mujale siirduda. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui nende kahe jala vahele end igaks juhuks pikali visata. Võimalikult vabatahtlikult.

Õnne põhjuseks, mida ma seal virtsa-spaas tunnetada püüdsin, oli aga valu puudumine. Asjaolu, mida me oma elus kuigi tihti tähele ei pane. Mina nüüd aga panin küll! Kuigi kukkudes tundsin, et ka kukal puudutas betooni, ei tekkinud sellest isegi mitte muhku. Ka sabakont ei saanud haiget ja küünarnukk, mis mind toetada püüdis, ei valutanud. Kuna olen selja suhtes eriti õrn olevus (täiesti probleemne kohe), siis on juhtunu ikka täielik ime! Selle üle on mul väga suur heameel.

Pean nüüd ruttu uued kummikud ostma. Just samasugused, kerged ja mugavad nagu vanad. Niisugustega ei teki ka mu konnasilmale põhjust arenema hakata. Osad jalatsid, eriti need "päriskummist", olgu siis tegu kasvõi kummist tallaga toasussidega, ajavad kohe mu konnale protestivaimu ja eneseväljendusjõu sisse. Ja siis pole midagi hirmsamat, kui püüda jälle kord hakata välja suretama kedagi, kes elab sinu enda sees, kuid ei oska end sinu võimaluste ja reeglitega kokku sulandada.

Selline elukas ehitab sinusse oma nägemusele vastava haiguspesa – protsessisilma, mis tajub oma isiklikku "ilmavaadet", mitte aga sinu oma. Probleemne kolle põhjustab organismile kui tervikule meeletut valu, mida viimane ei talu. Teadvus igal tasandil tegelebki kogu aeg selle tegevuse välja mõtlemisega, mis rahustaks pingetundeid maha. Ei midagi isiklikku, kuid samas – kõik on isiklik. Üksiku parim võime on samastada end tervikuga. Terviku suurim tarkus on aga hoolivus iseenda enesetundest ja oskus aru saada, mida selle terviku üksikosad ehk loojad vajavad.

Plastikkummikute ainus kehv tunnus on see, et põhjamuster kulub liiga kiiresti ära, kui tihti tööd teha. Ja farmis tehaksegi tihti tööd. Usun ja loodan, et see oluline info on ka tootjatele teada.


Loe Thea Loomaarstilugusid Bioneerist.








Telli nädalane tasuta kokkuvõte Bioneeri olulisematest uudistest!