kolmapäev 17. jaanuar

Elust maal, töötuna. Osa 35. Tõlkijaks või kudujaks?

Katrin Selbak, Bioneeri vabatahtlik kaasautor, pilvekatrin.wordpress.com

16.juuli 14, kolmapäev Prindi artikkel
Elust maal, töötuna. Osa 35. Tõlkijaks või kudujaks?
Pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee

Järjejutu eelmises osas “Abikaasa ravikindlustus“ võtsin endale kohustuse minna märtsikuu algul jälle ettevõtluskoolituse infopäevale ning uurisin ravikindlustuse kehtivust töötuskindlustushüvitise lõppemisel ja ettevõtluse ebaõnnestumisel. Vastastikku viitavast seaduserägastikust lugesin välja, et väikelapse vanemana võin saada ravikindlustuse töötava abikaasa kõrval või kaudu, aga mitte lapsehoolduspuhkava abikaasa kaudu. 

Võtsin teadmiseks, et äri ebaõnnestumisel tuleb lihtsalt abikaasa tööle tagasi saata ja siis saan tema kaudu ravikindlustuse ilma töötuks registreerumata. Või siis täpsemalt kuni kolmeaastase lapse vanemana olen lihtsalt riigi poolt ravikindlustatud, kui abikaasa ei lapsehoolduspuhka ega ole seega ise vanemana riigi poolt ravikindlustatud. Kui aga laps saab kolm aastat vanaks, võin veel kuni lapse kaheksa-aastaseks saamiseni olla ravikindlustatud last kasvatava abikaasana juhul, kui mu abikaasa on ravikindlustatud töötajana, mitte näiteks töötuna.

Üle-eelmises jutuosas “Lugejakiri ja mid(E)st” võtsin vastu väljakutse hakata vabatahtlikuna toimetama Wabalinna maja inglisekeelset blogi. Veebruarikuu algul ilmutasin seal oma esimese postituse “Our year 2013” ja sain kuhjaga positiivset tagasisidet.

Seepeale hakkasin tasapisi uskuma, et ehk võiksin olematust filoloogiharidusest hoolimata oma tõlkeoskusi tulevikus ka ärivankri ette rakendada. Lisasin mid(E)sti postituse tõlkenäidisena oma blogi lehele Teenused ning tegin blogisse juurde lakoonilise inglisekeelse enesetutvustuse lehe pealkirjaga English. Nagu ikka, oma koostöövalmiduse lihtsalt internetiavarustes ülesriputamisele mingeid ulatuslikke tõlketellimusi ei järgnenud.

Lasin oma inglisekeelse blogilehe üle vaadata ka heal filooloogiharidusega tuttaval, kes tegutseb vabakutselise tõlkijana. Maria toimetas teksti hulga paremaks ning soovitas mul vaadata tõlkijate portaali TranslatorsCafe ja raamatut “Writing in Plain English. A user friendly guide for Estonia.”  

Tõlkijate portaali ennast veel kirja panema ei hakanud, aga lihtsa inglise keele ehk “Plain English” kontseptsioon tekitas huvi ja leidsin internetist lisaks ülalnimetatud raamatule ka “Plain English Campaign” lehe hulga tasuta materjalidega. Võtsin teadmiseks, et mul on tõlke teemal veel palju õppida ning olin taevaisale tänulik mõtte eest just Marialt esimest abi küsida.

Veebruarikuu algul astusin ükskord käruga jalutades sisse kohalikku lille- ja käsitööpoodi, mille omanik mõned aastad tagasi oma äri Töötukassa ettevõtluse alustamise toetuse abil käima lükkas. Titt magas poeakna taga üllatavalt koostöövalmilt erakordselt pikalt ning meie Valliga arutasime maast ja ilmast, elust ja inimestest, käsitööst ja ettevõtlusest.

Uurisin, kuidas Vallil toetuse taotlemine käis, mitmendal katsel raha sai, kuidas äri edeneb ning milliseid häid nõuandeid ja näpunäiteid tal mulle kui tulevasele toetuse taotlejale on. Vahva oli taas kord kuulda teise inimese kogemust minu omadega sarnastest mõtetest ja emotsioonidest, kahtlustest ja kõhklustest, saavutustest ja äpardustest.

Küsisin ka võimaluse kohta oma heidekudumeid tema poes müüa ning sain teada, et kohalikus pisipoes tohutut läbimüüki pole oodata ja turist sinna just sageli ei satu. Matsin poemüügi mõtte hetkel maha, aga paari päeva pärast tekitasin enda isiklikule näoraamatu lehele heidekudumite albumi koos linkidega varem tehtud blogile Heidekudumid. Nagu ikka, arvukaid tellimusi ei järgnenud.

Möödunud suvel olin kohaliku suurima turismiobjekti juures infoputkas näinud müügil ka üksikuid kohalike meistrite käsitööesemeid. Kui nüüd vaatetorni piletimüüja näoraamatus mu heidevesti pildile “Meeldib” vajutas, siis kirjutasin talle sealsamas näoraamatu sõnumis, et olen tasapisi mõelnud, et kui neid kootud heideasju kappi rohkem koguneb, siis kas oleks võimalik suvel mõnd asja sealses infoputkas müüki panna, et ehk mõni turist tahab...

Liivi vastas juba järgmisel hommikul, kiitis mu heidevesti ja soovitas müügi teemal rääkida Aina või Triinuga. Eelmisel aastal olevat käsitöö müük läinud päris hästi, sealhulgas heegeldatud lastemütsid. Käsitööd ostetakse ka kingituseks ja oleks ju hea, kui valik on suur.

Järgmiseks pöördusin Triinu poole, kellega olin oma maaelu aastate jooksul varem pisut kokku puutunud ja ka juba näoraamatus sõbrunenud. Triinu kinnitas ka, et müügi poolega tegeleb Aina ja soovitas julgelt ühendust võtta. 

Võtsin siis julguse kokku ja kirjutasin Ainale, et Liivi ja Triinu ütlesid, et tema on see inimene,  kelle poole pöörduda küsimusega, kas võiksin suve poole oma heidekudumeid infopunkti müüki tuua. Selgitasin, et tahaksin alustuseks paar-kolm asja kuhugi müüki panna ja kui midagi ostetakse, siis on motivatsiooni juurde kududa. 

Võimalikud asjad, mida prooviks alustuseks müüki panna, võiksid olla nt sall, titetekk, heidepüksid (riidemähkmete peale), kindad, titepapud. Lisasin, et hinnakujunduse osas võib mulle ka vabalt nõu anda, sest olen oma käsitöö müügi teemal täitsa algaja.

Aina vastas samuti juba paari tunni pärast ja lubas lahkelt asju müüki tuua. Kuna eelmisel aastal õlasalle küll imetleti, aga ei ostetud, siis väiksemad ja odavamad asjad läheksid ehk kiiremini kaubaks, näiteks titepapud. Lubasin kevadeks miskeid pisiasju tekitada ja siis vaadata, kuidas läheb. Kuidas tegelikult läks ja kas minust sai tõlkija, kuduja või midagi hoopis muud, sellest kirjutan järgmistes osades.

Järjejutu leiate kogu pikkuses Bioneeri rubriigist "Elust maal, töötuna".


Lõppeks, vennad, olge rõõmsad! 
Seadke oma asjad korda, laske endid julgustada, 
olge üksmeelsed, pidage rahu! 
Küll siis armastuse ja rahu Jumal on teiega!
2. korintlastele 13:11







Telli nädalane tasuta kokkuvõte Bioneeri olulisematest uudistest!