kolmapäev 17. jaanuar

Romeo lugu

Thea Kristal, toimetas Reet Trummal

12.juuni 17, esmaspäev Prindi artikkel
Romeo lugu

Oli harukordselt käreda pakasega aastalõpuaeg, ka lund oli tuisanud ohtrasti. Nii et jõulud võisid tulla ja need tulidki.

Ma ei tea, kuidas noorepoolne pisut segavereline kolliisand teadis, et just selles Vao küla majas elab loomaarst, aga ta paistis seda teadvat. Kui meie pere ühel hilisõhtul sõprade poolt koju jõudis, oli trepil ohtrasti käpajälgi, mille oli joonistanud külmunud veri.

Alul olime isegi pisut ehmunud, et suur võõras koer istub pimedas ja rihmata meie välisukse ees, aga saba liputav loomake andis kehakeeles kohe teada, et tema on puhas armastus, keda karta pole mõtet. Romeo võitis hoobilt meie kõigi südame! Ta oli niivõrd sümpaatne loom, et polnud kahtlustki ‒ ta oli meie perre väga oodatud külaline. Nime Romeogi sai ta esimesel õhtul, sest me kõik armusime temasse jäägitult.

Tõsi, Romeo ei näinud algul hea välja. Ainult tema suured silmad andsid tunnistust loomakese veel suuremast hingest. Koer oli pulstunud, kurnatud ja kõhn. Päkaalune haav tegi talle haiget ja veritses pisut, aga õnneks mitte hullusti. Selle paranemisele sai kiiresti kaasa aidata.

Looma üldseisundi normaliseerimiseks tegime talle ussirohukuuri ja andsime tublisti vitamiine rammusale toidule lisaks. Me armastasime seda ääretult vaikset ja rahulikku looma, ta tegi meid õnnelikuks. Kui me köögis istusime, oli tal kombeks tulla ja istuda kellegi kõrvale, panna talle oma pikk, ainult kollile iseloomulik koonuke põlvedele ja vaadelda inimest alandliku pilguga, silmad pisut üles suunatud. Teda vaadates tundsid, nagu voolaks su oma süda loomakese hinge sisse.

Romeo liikus meil vabalt ringi. Tunnistan, et olen eluaeg ääretult distsiplineerimatu loomapidaja olnud ega ole suutnud oma koeri ketis hoida. Minu jaoks on nad inimestega võrdsed ja inimesi ju nii ei kohelda. Igaühel on õigus otsustada, kus on tema parim ja õnnelikem elukoht.

Koerad tunnevad selle tavaliselt iseäranis hästi ära; harva, kui nad oma kodus ‒ olgu seal kuitahes kehvad olud ‒ õnnelikud ei ole. Niisiis oli Romeo vaba: kui tahtis, oli ta õues, kui tahtis, siis soojas toas. Loom võttis kaalus juurde ja tema karv hakkas läikima. Jalg paranes kiiresti. Nii majas kui ka selle ümbruses oli ruumi meile kõigile. Mitu kuud elasime sõbralikult koos ja kui Romeo meid rõõmuga vastu võttis, oli koju väga meeldiv tulla.

Ühel päeval oli loomake kadunud, läinud, mis läinud. Alul olime väga kurvad. Püüdsime uurida, kus või mis, aga ei saanud midagi teada. Lõpuks kuulsime, et Romeo moodi koer elavat Abaja külas, meist umbes kuue kilomeetri kaugusel. Kas läks koer ise koju tagasi või tuli talle perenaine järele, seda me teada ei saanudki. See viimane variant oli väga tõenäoline, sest ka tolles peres võidi ju kuulda, et nende koera sarnane kutsu elab nüüd loomatohtri juures. Kuna Romeo polnud meie maja juures ketis, sai teda nööri otsas kaasa võtta küll.

Püüdsime leppida, et Romeot meil enam ei ole. Me ei läinudki vaatama ja uurima, kus koera tegelik elupaik on ‒ ei tahtnud oma hingele haiget teha. Kaalusime enesele hoopis uue kolli võtmist, sest tundus, et just see tõug sobib meile kõigile.

Ühel ilusal kevadisel päeval istus Romeo jälle meie trepil. See tegi samal ajal nii rõõmu kui ka valu. Kallistasime teda ja pidasime aru, mida küll edasi teha. Mõne päeva võtsime hoogu ja seejärel teatasime peremehele, kelle olime välja selgitanud, et kutsu on jälle meil. Ta tuli ja viis meie seltsilise ära. Kurb oli … aga mis teha.

Romeo tuli meie juurde veel mitu korda. Ta oli meil mõne päeva ja ma ei teagi, kas viisid lapsed ta tagasi või läks ta ise ‒ vaba hinge asi. Kuhugi oli ta igatahes kadunud ja tema käike ei teadnud keegi. Meie tunded Romeo vastu olid kahetised: armastasime teda ja samal ajal olime armukadedad.

Puhtkogemata sattusin mitu aastat hiljem mingisugust loomaarsti asja ajama tollesse tallu, kus Romeo elas. Nägin, et meie Romeo istus seal nõrgalt saba liputades ja kuidagi isetult-kurvalt oma lühikesevõitu keti otsas. Ka kuut oli sellise kõrgejalgse koera jaoks madalavõitu ja suhteliselt väike. Kolli ja ketis ‒ kes seda enne näinud on! Seda oli valus vaadata. Peaaegu puhtavereline rahulik ja sõbralik koerake oli ilusas ja arvaras aiaga piiratud taluõues ketis ‒ miks küll?

Pärimise peale sain teada, et koeral olevat eluaeg olnud selline „ringitõmbamise” viga küljes. Võib-olla tõesti, võib-olla tõesti, aga miks ... kes seda teab.

Silitasin juba üsna vanaks jäänud sõbrakest ja muidugi tundis Romeo mu ära. Tahtnuksin ta jälle kaasa võtta, aga seda polnud mõtet mõeldagi. Muuseas, tuli välja, et ma teadsin Romeo kodutalu rahvast väga hästi. Olin perenaisega ühes farmis tööd teinud ja mul ei olnud sellele tublile naisele mingeid etteheiteid ‒ puhas ja korralik, kohusetundlik, erakordselt töökas ja loomade eest hästi hoolt kandev inimene.

Miks koerake tol jõuluajal nõnda kehv välja nägi, seda ma ei tea. Ma ei usu, et talle kodus süüa ei antud. Võibolla oli Romeo tolleks ajaks tõepoolest juba mitu nädalat Nipernaadina ringi rännanud, sööstes vabadusse hetkel, mil ketist pääses, kuid ta ei osanud priiust õigesti kasutada. Ka vabadust tuleb osata hinnata ja mõista, mida sellega on tark peale hakata. Igaüks ei saa aru, et tõeline vabadusetarkus ongi püsida seal, kus on hea olla.

Ma ei mäleta, kas ma Romeo pärisnime üldse teada saingi. Meie pere jaoks jäigi ta Romeoks, loomaks, kes meie südame röövis, kuid meile oma truudusetuse ja inimliku, pisut rumalavõitu vabaduspüüdlusega ka armuvalu põhjustas.

See lugu meenus mulle nüüd, kui rääkisin Facebookis, ühest haavikuemandast, kes hommikuudust suurte hüpetega ootamatult välja ilmus ja otse mu köögiakna alla istuma-sitsima jäi. Istus teine seal viis minutit umbes viie meetri kaugusel suure kortermaja seinast ja põrnitses puuriva pilguga otse mu aknasse. Mul tekkis küsimus, kes ta küll minu juurde oli lähetanud. Üks sõber pakkus, et ehk oli jänesel asja loomaarsti juurde. Võib-olla tõesti, võib-olla tõesti.


Loe teisi Thea looduslugusid Bioneerist.









Telli nädalane tasuta kokkuvõte Bioneeri olulisematest uudistest!