kolmapäev 17. jaanuar

Kõrbestumine mõjutab ka Euroopat

Terje Homutov, Bioneeri vabatahtlik / Katrin Lipp, Bioneeri toimetaja

16.mai 11, esmaspäev Prindi artikkel
Kõrbestumine mõjutab ka Euroopat
Kõrbe niisutamine tekitas hoopis uue kõrbe: Araali mere pindala on tänu puuvillaistanduste niisutamisele praeguseks vähenenud umbes 60% ja maht ligi 80%. Järv on asendunud kõrbega. Foto: Wikipedia

Kõrbestumine (inglise keeles desertification) on viljaka maapinna hävimise protsess, kus kliima ja inimtegevus põhjustavad bioloogilise tootlikkuse kadu. Eelkõige on ohustatud vähese sademete hulga ja taimkattega piirkonnad.

Kõrbestumise käigus hävinevad viljakad alad ning miljonid inimesed on selle tagajärjel sunnitud oma elukohast lahkuma. Igal aastal muutub planeedil Maa kõrbeks umbes Sri Lanka suurune ala (23 000 ruutmiili) viljakat pinnast. Kõrbestumine on tõsine probleem Aafrikas, Aasias, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Euroopas tungib kõrb Vahemere-äärsetesse maadesse.

Kõrbestumise põhjuseid on mitmeid. Kasvav elanike arv sunnib toidu ja kütte saamiseks ka kuivi alasid senisest üha intensiivsemalt kasutama. Õrna ja niigi vähest taimkatet hävitavad ülekarjatamine, transport ning oskamatu niisutamine, mis võib esile kutsuda maa sooldumise ja kasutamiskõlbmatuks muutumise. Globaalne kliima soojenemine võib näiteks lähistroopilistel aladel veelgi halvendada taimekasvu ja soodustada kõrbestumist.

Tõeliste kõrbete all on umbes 8 miljonit km², seal on taimkate vee puuduse või külma tõttu väga hõre või puudub üldse. Looduslikud kõrbed on levinud seal, kus vee aurumine ületab sademete hulga.

Kõrbestumine ei ole uus nähtus. Näiteks võis Sumeri ja Babüloonia tsivilisatsioonide allakäigus muu hulgas süüdi olla viljaka pinna hävimine ja selle tulemusel vähenenud põllumajandustoodang. Viljaka maapinna hävimise tagajärgi kirjeldasid juba Solon, Platon ja  Cicero, ent sellele probleemile on läbi ajaloo erinevalt tähelepanu pööratud.

Kõrbestumine kerkis rahvusvahelise tähelepanu alla 1968. aastal, kui kuueaastase põuaperioodi ajal suri Aafrikas peamiselt Mauritaania, Senegali, Mali, Burkina-Faso, Nigeri ja Tšaadi aladel veerand miljonit inimest ja miljoneid koduloomi.

Kuigi ÜRO süsteemis hakati koordineeritud vastumeetmeid arutama 1970ndatel, jõustus rahvusvaheline kõrbestumise konventsioon (The United Nations Convention to Combat Desertification ‒ UNCCD) alles 1996. aastal. Tänaseks on konventsiooniga liitunud  193 riiki, ent erinevalt näiteks Lätist ja Leedust pole liitunute seas Eestit.

Kõige rohkem on kuivanud, põllumajanduseks ja inimeste elatamiseks kasutuskõlbmatut maad ÜRO andmetel Aafrikas, kus erinevad kuivad piirkonnad moodustavad kaks kolmandikku kogu kontinendist. Näiteks on aastatel 1958-1985 Sahara kõrbe piir laienenud 100 km ida suunas, praegu laieneb kõrb ümbritsevatele aladele keskmiselt mõni kilomeeter aastas. Samamoodi on kõrbestumine tohutuks probleemiks Kesk-Aasias, aga näiteks ka mitmetes USA lääneosariikides. Euroopas on Hispaania pidanud viimase 30 aasta jooksul loobuma hulgast põllumajandusmaast, kõlbmatult kuivaks muutumine ohustab eri andmeil kuni viiendikku riigi pindalast. Viimase 50 aastaga on maailmas kõrbestunud kokku ligikaudu Brasiilia-suurune ala.

Samas pole tegemist sugugi vaid kohaliku või regionaalse probleemiga: kõrbelistelt aladelt pärit tugevad tolmutormid võivad kahjustada inimeste tervist kõikjal maailmas. Tormid võivad kanda Sahaara kõrbest pärineva tolmu näiteks Põhja-Ameerikasse ning põhjustada sealsetel elanikel hingamisteede haigusi. Hinnanguliselt võib igal aastal Sahaara piirkonnast atmosfääri tõusta umbes miljard tonni tolmu. Tolmuosakesed tekitavad hingamisprobleeme ja kannavad edasi baktereid ning seenhaigusi. Tolmutormiga levinud mikroorganisme peetakse Kariibi mere korallrahude hävimise üheks põhjuseks ning kõrbealadel elavad inimesed on teadaolevalt tolmuga edasi kanduvate bakterite tõttu haigestunud.

Teadlased arutlevad siiani kõrbestumise põhjuste üle, peale kliimategurite ollakse ühel meelel selles, et umbes kuuendik maailma kõrbetest on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Kõige valulikum on probleem nendes kohtades, kus maa majandamisviis ületab selle bioloogilise kandevõime. Inimene aitab kõrbestumisele tõhusalt kaasa.

Kõrbestumine algab tavaliselt põõsastike hävitamisest tundlikel servaladel, sest seda puitu kasutatakse arengumaades kütteks. Samuti on viinud kõrbestumiseni troopiliste vihmametsade raied Aasia ja Lõuna-Ameerika mäestikes ja ka klimaatiliste vööndite üleminekualadel ning muidugi sobimatud maaharimisviisid ja liigkarjatamine. Ühekülgne väetamine ja maa liigsügavalt harimine muudavad mulla vaesemaks ja soodustavad tuuleerosiooni. Taimestiku hävides muutub pinnas vee ja tuule eest kaitsetuks ning hakkab liikuma.

2007. aastal korraldas ÜRO uuringu, mis hoiatas, et kõrbestumine võib sundida oma kodudest lahkuma kümneid miljoneid inimesi, eriti puudutab probleem Sahara kõrbest lõunasse jäävaid alasid ja Kesk-Aasiat. Et enamasti on tegemist vaeste riikidega, ei suudeta kõrbestumisest tingitud probleemidega silmitsi seisvaid inimesi eriti aidata. Ümberasunud inimesed muudavad ressursside jagamise veelgi keerulisemaks ning pingestavad olukorda läheduses asuvates kogukondades, põhjustades üha uusi sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi probleeme.

Ingliskeelne video kõrbestumisest:

Kõrbestumine ohustab Euroopat

Kõrbestumine on tõsiseks probleemiks poolkuiva kliimaga Lõuna-Euroopas.

2006. aasta andmetel on Pürenee poolsaarest kõrbestunud ligikaudu 6 % ja 1/3 haritavast maast on tõsiselt ohus. Kõrbestumise levikule aitavad kaasa nii inimtegevus kui ka muutuv kliima.

Kõrvetavad kuumaperioodid ja hävitavad metsatulekahjud muudavad keskkonna taastumise järjest raskemaks. Tulekahjude tekkimist ja ülikiiret levikut soodustavad tugev tuul ja suhteliselt madal õhuniiskus. Tulekahjusid põhjustab päris tihti ka pahatahtlik inimtegevus. Sageli süüdatakse mets maastikul, kuhu ehitamine pole looduskaitselistel eesmärkidel lubatud. Ateena lähistel on päris tavalised iga-aastased tulekahjud juuli- ja augustikuus, kus teatud linnaosade kõrval põleb maha jupp metsa, kuhu aasta-paari pärast kerkivad illegaalselt ehitatud eramud.

Euroopa ühes suurimas metsatulekahjus (Kreekas 2007. aastal) hävis ligikaudu Saaremaa-suurune ala metsa ja maid. Tuli hävitas oma teel kõik elusa, pannes eriti raskesse olukorda piirkonnad, mille ainsaks sissetulekuallikaks oli põllumajandus ja karjakasvatus. Paljakspõlenud mäenõlvadel puudub taimkate, mis seoks pinnast ja nii on erosioon peaaegu vältimatu. Paljud piirkonnad kannatavad selle tulemusel üleujutuste all.

Kõrbestumise all üks enim kannatavaid piirkondi on Malaga provints Lõuna-Hispaanias, mis kaotab igal aastal 2cm väärtuslikku maad. Euroopa Mullakaitse Seltsi (European Society for Soil Conservation) presidendi Jose Luis Rubio sõnul ei suhtuta probleemi aga piisavalt tõsiselt.

Lõuna-Hispaania kõige suuremateks probleemideks on üleniisutamine, metsade hävinemine, ehitustegevus ja intensiivne põllumajandus.

Kõige rohkem vett ‒ 88 % ‒ kulutatakse põllumajanduses. Traditsiooniline põllumajandus oli kohanenud piirkonna eripäradega ja peamiselt kasvatati põllukultuure, mis ei vajanud lisaniisutust (näiteks päevalilli). Nüüdseks laiuvad niigi madala viljakusega mullaga aladel tohutud kasvuhooned. Hispaania toodab Euroopa turule aastaringselt miljoneid tonne aed- ja puuvilju, mille niisutamiseks kulub suurtes kogustes väärtuslikku vett. Vee kulu on näiteks ühe kilo maasikate kasvatamisel u 115 liitrit.

Igal aastal sõidab Hispaaniasse kuldset päikest püüdma ligikaudu 52 miljonit turisti, kelle sooviks on elada rannaäärsetes hotellides, sulistada basseinides ja veeparkides, nautida enda ümber rohelust, mängida golfi jne. ÜRO veeraporti kohaselt kulutab ühe golfiväljaku niisutussüsteem sama palju vett kui 10 000 elanikuga linn. Siiski on olemas ka golfiväljakuid, mida niisutatakse  eelnevalt puhastatud kasutatud veega.

Reeglite eiramine ja ehitustegevuse kooskõlastamatus ainult süvendavad piirkonna veeprobleemi. Paljud kaunitel mäenõlvadel troonivatest villadest on ehitatud illegaalselt, mis tähendab seda, et nii piirkonna veekasutus kui ka prügivedu on reguleerimata. Vee kättesaamiseks puuritakse illegaalsed puuraugud, millede arvu loetakse Hispaanias kuskil poole miljoni lähedale küündivaks. Kuna korralist prügivedu ei toimu, siis tekkivad jäätmed visatakse lihtsalt kusagile loodusesse.

Hispaania kõige suuremateks probleemideks on reguleerimata veekasutus ja loodusressursside vale majandamine. Kuna riigi edukus sõltub aga suuresti tema turismitööstusest ja põllumajandustoodangust, siis on väga raske raha võimule vastu seista.

Vaata ka ingliskeelset dokumentaali Hispaaniast ja kõrbestumisest:

" >



Artikkel ilmus Bioneeri e-õppes. Loe tasuta e-õppest kindlasti teema kohta lisaks ka lugejate kommentaare! E-õppe lugemiseks registreeri ennast e-õppe kasutajaks. Need lugejad, kes on juba registreerunud, peavad ainult e-õppesse sisse logima.

Bioneeri Intelligentse Egoismi e-õpe saab teoks tänu Keskkonnainvesteeringute Keskusele.







Telli nädalane tasuta kokkuvõte Bioneeri olulisematest uudistest!