kolmapäev 17. jaanuar

Lugu Musta mere ääres käimisest

Pille Lipp, Bioneer.ee, toimetas Maris Lainemäe

05.juuni 17, esmaspäev Prindi artikkel
Lugu Musta mere ääres käimisest

Olin ennemgi mööda Nõukogude Liitu reisinud. Kõik tundus olevat samasugune kui meil ja midagi imestamisväärset ma ei märganud. Võib-olla läbisõidul olles ei näegi nii palju erinevusi kui kohal viibides. 1985. aasta talvel õnnestus mul saada töökoha kaudu tuusik Musta mere äärsesse sanatooriumisse Anapas, kus pidin kuu aega oma tütart ravima.

Sellega seoses hakati mind juba Tallinnas šokeerima: raudteelaste polikliiniku lastearstid ei tahtnud kuidagi mu tuusikut ära vormistada. Neile tundus utoopiline, et üks tavaline lihttööline sõidab lapsega Musta mere äärde sanatooriumisse.

Tehti isegi mitmeid telefonikõnesid, et kontrollida minu õigust tuusikule. Imelik, kas nad tõesti arvasid, et käisin tuusiku saamiseks kedagi püssiga ähvardamas? Pika vägikaika vedamise peale sain oma dokumendid korda ja reis võis alata.

Tol ajal said kõik raudteelased kasutada puhkusepiletit, mis andis õiguse tasuta rongisõiduks NSVL piires oma valitud marsruudil. Lihttöölisena polnud mul valikut: rahakott lubas sõita ainult rongiga. Kõigepealt üks öö Moskvasse ja edasi kolm ööd rongis loksumist Anapasse, aga kohale me jõudsime ja oma sanatooriumi leidsime ka ilusasti üles. Meid majutati neljasesse tuppa. Toakaaslasteks saime ema tütrega Ukrainast. Olgugi, et lapsed olid ühevanused, erilist sõprust nende vahel ei tekkinud ja õnneks kaklema nad ka ei läinud.

Lugu Musta mere ääres käimisest

Esimene päev oli kõige kiirem. Sai arstide vahet käia ning raviplaani paika panna. Edasi läks juba rahulikumalt. Hommikupoole käisime protseduuridel ja õhtupoole jalutamas või kinos. Mäletan üht jalutuskäiku, kui nägime tänavanurgal meeletut järjekorda. Viimased inimesed isegi ei teadnud, mida müüakse.

Läksime siis tütrega vaatama, mida antakse. Järjekord vonkles oma kilomeetri küll. Müüdi umbes 50 cm pikkuseid lihast puhtaks kraabitud loomakonte. Minu jaoks oli see vaatepilt küll täitsa jabur. Ma ei suutnud kuidagi aru saada, mida tehakse valgeks kraabitud ja veel nii suurte kontidega. Toakaaslane seletas, et nendest keedetakse puljongit.

Lugu Musta mere ääres käimisest

Aeg läks Anapas edasi omasoodu ja kätte jõudis mu tütre sünnipäev. Olin juba igapäevaste jalutuskäikudega oma elupaiga lähema ümbruse selgeks õppinud. Teadsin, kus ja mida müüdi ning mida üldse oli võimalik saada. Otsustasin osta tütrele sünnipäevaks tordi. Poodides müüdi väga ilusaid võikreemiga torte, muid sorte müügil polnud. Leppisin toakaaslasega kokku ja kui lapsed magasid lõunat, läksin torti tooma.

Valisin ühe väiksemat sorti tordi välja. Olin oma mõtetega ametis ja ei jälginud kauplemist. Kui järjekord minuni jõudis, küsis müüja ärritatult: ”A где газета?” Ma ei saanud aru, miks peab ajalehega tortipoodi minema. Tädike ronis siis leti alla ja tõi sealt kortsus ajalehe nähtavale. Silus seda ning prantsatas sinna peale minu lemmiktordi. Maksin nõutud summa ja ootasin, et kohe pannakse tort karpi.

Minu üllatuseks tõstis tädi hoopis tordi koos ajalehega üles ja vaatas mind kui ilmaimet. Igaks juhuks ajasin käed ette ja tädike asetas tordi kandamiks mu kätele. Järelikult oli see ajaleht kogu pakend, mis seal pakuti. Õnneks polnud ma oma sanatooriumi korpusest kaugele tulnud, bussi ma ju oma kandamiga kasutada ei saanud.

Tuli vantsida jala. Kõik tänavakoerad võtsid kohe toidulõhna peale mulle sabasse. Tallinnas pole kunagi olnud sellisel hulgal hulkuvaid penisid. Mul oli lausa hirm, aga õnneks ei puutunud ükski koer mind. Jõudsin oma tordiga tagasi selleks ajaks, kui lapsed pidid ärkama. Tegime oma tordisöömise pärast lõunasööki.

Lugu Musta mere ääres käimisest

Aeg möödus ja meie toanaabrid sõitsid koju. Millegipärast kadusid mu tütre trikotaažist ööriided koos nendega. Mis teha, kui mõnel on lihtsalt pikad näpud ja vajadus ihaldada võõraid asju. Tulid uued toakaaslased. Nendega saime kohe esimesest päevast alates hästi läbi. Nad olid väga toredad ja lihtsad vene inimesed. Tegime palju ühiseid jalutuskäike.

Olin kuskil kaks nädalat kodust eemal olnud, kui tekkis vastupandamatu musta leiva isu. Olin sellisest asjast kuulnud, kuid ei uskunud enne, kui omal nahal tundsin. Käisin iga päev toidupoode kammimas, et ehk on kuskil müügil musta leiba. Ühes poes oli kaupmeheks suure ja kongus ninaga musta verd onuke.

Ju ma olin talle meelde jäänud, käisin juba mitmendat päeva poodidest leiba küsimas. Ega seegi võimatu olnud, et sattusin mõni päev mitu korda ühte ja samasse poodi. Ta puuris mind oma tumedate silmadega ja tundis huvi, et kaua ma siin juba olnud olen. Ütlesin, et ainult kaks nädalat ja ta imestas, et ma nii ruttu musta leiba saada tahan.

Rääkisime veel niisama ühest ja teisest asjast ning minu rõõmuks teatas onuke, et kui ma jõuan veel kolm päeva kannatada, siis saan musta leiba. Tal pidi tutvusi olema ja lubas meile seda tellida. Kauplesin veel natuke, sest see mägede poeg oleks võinud mulle terve kasti leiba muretseda, kuigi minule oleks jätkunud ainult ühest või isegi poolest pätsist.

Kaup sai lõpuks tehtud ning päev ja aeg kokku lepitud. Mul oli veel alles Tallinnast kaasa ostetud komme ja nätse. Otsustasin neist osa ära pakkida ja mägilasele leiva eest tänuks viia. Kindlaks määratud ajal olin ma samas poes tagasi ning sain oma leiva. Onuke lisas veel leiba üle andes: “Специально для вас из эстонской столицы, Риги.” Niisugused teadmised geograafiast siis sealkandis. Suur leivaisu sai kustutatud ja võis edasi elada.

Lugu Musta mere ääres käimisest

Omamoodi seiklus oli mul tütre juustega. Ta kandis tol ajal kahte pikka patsi ja laubal tukka. Olin kodunt ära sõitnud nii, et ei võtnud kaasa suuri kääre. Kohe ei tulnud selle pealegi, et tüdrukul on vaja tukka lõigata. Seda tööd ei tee ju küünekääridega. Jäi üle ainult juuksurile loota. Seal olid juuksuriteks ainult mehed.

Käisin mitu ateljeed läbi ja loobusin siis valimisest, sest naiste või laste juuksurid puudusid seal täielikult. Kõik teenused olid ühes kohas koos, alates soengu tegemisest kuni habemeajamiseni. Ikka tegelesid juuste lõikamisega mustad, kaukaaslaste moodi mehed. Minu meelest ateljee mõõtu juuksuritöökodasid seal polnudki, ometi nimetasid end kõik ikka ja ainult ateljeeks või salongiks. Ju nii oli siis peenem. Lohutasin end lõpuks sellega, et lapse tukk kasvab kiiresti välja. Küll kodus parandab, kui midagi nässu läheb.

Lõpuks läksin tütrega kõige ligema juuksuri juurde. Seal keldriateljees igavles lehte lugedes vanem mägilase moodi meesjuuksur, kes oleks justkui filmist “Kaukaasia vang” välja astunud. Meid nähes läks ta lausa särama. Ütlesin talle, mis oleks vaja teha. Ta oli nõus ja kukkus kauplema, et lubaksin korraks lapse patsid lahti võtta.

See soov tundus küll veidrana, aga juuksed ju tahtsid lõikamist. Leppisime siis kokku, et kui ta need uuesti kinni punub ja käärid neist eemal hoiab, siis luban. Näita mustale mehele loomulikke blonde juukseid ja see on kohe sillas. Küll siis onuke silus ja paitas lapse pead enne kui patsid uuesti pähe said. Need olid lausa meistriteos. Ma ei oleks osanud ise sääraseid patse tehagi. Nad olid neljast salgust punutud ja püsisid imehästi koos. Lõpuks sai isegi tukk lõigatud ja kusjuures mitte sugugi halvasti, aga kõige suurem üllatus tuli siis, kui oli aeg maksta. See mägilane ei tahtnudki raha.

Nauding, mille ta sai valgete juuste paitamisest, tasus vist kogu töö ja vaeva. Andsin talle lõikuse eest oma viimased Kalevi kommid. Onuke oli millegipärast nii liigutatud, et silmanurka tekkis isegi pisar. Lahkumisel tuli ta meile isegi ust avama ja tänaval jättis lausa kättpidi hüvasti. Niisugust suhtumist ma rohkem seal ei näinud. Ikka olid müüjad poes peremehed ja kisa ning sõim olid kerged tulema.

Lõpuks hakkas ka meie kuu Anapas otsa saama. Eelviimasel päeval avastasin ma WC-st prussakad. Neid oli seal ikka massiliselt. Prügikasti tõstmisel oli lausa madin kuulda, kui nad laiali jooksid. Kartsin oma asjadega neid Tallinnasse kaasa tuua. Mäletan, kuidas ma oma kõik riided ja kotid pakkides üle raputasin. Ärasõidu hommikul oli õues 15 kraadi külma ja meri oli jäätunud. Nägime jäävangis luike, kes oli juba ilmselt külmunud. Kojusõit hakkas lõuna paiku ja jälle tuli enne Moskvasse jõudmist kolm ööd rongis loksuda.

Moskvas oli õues kolm kraadi sooja ja lumi sulas. Käisime tütrega hommikul kella 6 ajal Punasel väljakul ja nii imelik oli vaadata, kuidas seal pesti harja ja veega mausoleumi seinu. Mul kui raudteelasel tuli kohe meelde, kuidas meil Tallinnas selliste pikavarreliste harjadega rongivaguneid pesti.

Päev otsa tuiasime tüdrukuga linnas ringi, näitasin talle Moskvat. Õhtul sai kojusõitu alustada. See viimane öö Moskva-Tallinn rongis läks nii kähku. Magasime selle maha ja ärkasime alles Tapa kandis. Eks see tatsamine Moskva linna peal väsitas meid mõlemaid ära. Küll oli hea tunne jälle koju saada ja eesti keelt kuulda.

Nii palju siis mälestusi ajast, kui käisime tütrega Anapas. Aastatega on nii mõnedki huvitavad seigad meelest läinud. Lõpetuseks tahan veel lisada, et sellest sõidust oli ikka suur kasu ka: mu tütar pidas päris mitu head aastat ilma haigestumata vastu. Oma kogemuste põhjal soovitan kõigil, kelle lapsed tihti bronhiiti põevad, kuskil sooja mere ääres ära käia, see aitab tõesti.

Lugu Musta mere ääres käimisest







Telli nädalane tasuta kokkuvõte Bioneeri olulisematest uudistest!