teisipäev 16. jaanuar

Eesti neiu vabatahtlikuna Kreekas eriolümpial kogemusi korjamas

Grete Kõrgesaar

31.august 11, kolmapäev Prindi artikkel
Eesti neiu vabatahtlikuna Kreekas eriolümpial kogemusi korjamas
Mai-Liis (vasakult neljas) koos teiste vabatahtlikega eriolümpial Ateenas 2011 Foto: erakogu

Mai-Liis Sõerd on positiivsusest ja pealehakkamisest pakatav tütarlaps, kes tudeerib Tartu ülikoolis korraga kahte eriala – inglise keelt ja kirjandust ning ajakirjandust ja kommunikatsiooni – ning haarab suure hurraaga kinni põnevatest vabatahtliku töö võimalustest. Sel suvel käis Mai-Liis priitahtikuna ennast proovile panemas eriolümpiamängudel Kreekas ning jutustab seejärel silmade särades oma kogemusest ka Bioneer.ee-le.

Vabatahtlike Väravas talvekuudel erialase või muu põneva tegevuse leidmiseks huviga ringi vaadates leidis Mai-Liis kuulutuse, mis teda hetkega paelus. Nimelt otsiti Euroopa vabatahtliku teenistuse (EVS) kaudu vabatahtlikke Ateenas toimuvatele eriolümpiamängudele.

Siiras ettevõtmine unistuste riigis

Just toimumiskoht Kreeka oli see, mis esmalt neiu tähelepanu reklaamitud võimaluse juures köitis. „See on pika ajalooga jutt,“ selgitab Mai-Liis oma aktiivset huvi Kreeka ja kreeka keele vastu, mis vabatahtliku töö pakkumise juures vägagi olulist rolli mängisid.

Juba põhikoolis asus ta nimelt omal käel ja interneti abil katsetamise huvist kreeka keelt õppima. Tänaseks on Mai-Liisil aga juba läbitud paar keelekursust ülikoolis ning sõbrannaga ka lemmikriigis rändamas käidud.

Küll sellest pole aga saanud ning hing ihkas ikka Kreekasse tagasi, mistõttu sobis Vabatahtlike Väravas ilmunud kuulutus Mai-Liisile kui rusikas silmaauku.

„Esimene asi, mida ma vaatasin, oli loomulikult aeg – ma ei tahtnud ülikoolist selle nimel loobuda,“ selgitab ta kuulutust silmates peast läbi käinud mõtteid.

„Teisena vaatasin projekti – eriolümpiamängud – ülimalt põnev nimetus ja tundus nii siiras ja nii suur ettevõtmine,“ ütleb Mai-Liis, lisades, et Euroopast oodati projekti raames üritusele appi kokku 100 priitahtlikku kätepaari.

Tegevusetus õpetas kannatlikkust

Boonuseks oli sealjuures, et nii elamine kui ka toit olid EVSi vabatahtlike jaoks tasuta ning sõidukulud hüvitati. Hiljem selgus aga, et olümpiale oli kaasatud lisaks EVSi programmi läbi valitutele ja rohkearvulisele kohalike abiliste hordile ka ligikaudu 500 muud rahvusvahelist vabatahtlikku, kellel erinevalt EVSi projektilistest oma elamise ja vabatahtlikuks olemise võimaluse eest kõik kulud ise kanda tuli.

„Eraldi korraldustiim oli kohal ja nemad olid eraldi otsinud vabatahtlikke ja nende jaoks rolle leidnud,“ selgitab Mai-Liis ning lisab, et tegelikult ei oldud väga hästi suudetud hoomata, kui palju vabatahtlikke suurürituse korraldamiseks reaalselt vaja võiks minna, mistõttu kippus tegutsemisvalmeid abikäsi pigem üle jääma.

„Juhtus see, et päris tihti tuli meil lihtsalt istuda ja oodata, et meile leitaks tegevust,“ ütleb ta, „ja tegelikult tekitas see alguses väga palju paksu verd, sest mõned inimesed olid tulnud suurte ootustega ja väga teotahteliselt, valmis maailma muutma ja kõike tegema.“

Organiseerimisvead said ka vabatahtlike seas peamiseks aruteluküsimuseks, kuid lõppkokkuvõttes tuli siiski tunnistada, et igaühel pruukis ise oma kogemus just niivõrd eriliseks teha kui hing ihaldas.

„Ütleme nii, et see töö õpetas mulle väga palju kannatlikkust ja ma usun, et ka teistele,“ sõnab Mai-Liis ning lisab, et Kreekas on ajastki teistmoodi arusaam, mistõttu tuligi mõnikord väga kaua oodata.

„Vahel sai aga päris palju teha ja see sõltus ka sellest kui aktiivne ise olid, kui palju läksid sportlasele juurde, kes paistis natuke igavlevat, rääkisid temaga,“ rõhutas ta igaühe suhtumise olulisust.

Mai-Liis Sõerd
Mai-Liis (vasakult esimene) teiste vabatahtlikega Kreekat avastamas Foto: erakogu

Parimaks osaks eksootiliste sportlastega suhtlemine

Kogu ettevõtmise parimaks osaks peab Mai-Liis vaieldamatult võimalust päevast päeva igast maailma nurgast pärit inimestega tihedasti suhelda, koos elada ning sealjuures valitsevat harmoonilist õhkkonda.

„Kogu see maailm on nii eriline ja täis nii paljut – väga palju naeru, lõbutsemist, häid emotsioone ja lihtsalt siirust,“ loetleb neiu eriolümpia sportlastega kokkupuutumise võlusid.

„Mulle meeldis just see, et kõik oli niivõrd rahvusvaheline,“  jutustab Mai-Liis, „inimesed riikidest, mille nime ma kuulen teist korda elus ja mina sain neid igapäevaset aidata.“ Abiks sai ta sportlastele olla ehk pisikestena näivate ülesannete juures, kuid vastutasuks saadav tänu oli üüratu.

Samamoodi paelusid tütarlast põnevad vestlused näiteks meeskonnaga Iraanist või sportlasega Omaanist ning võimalus näha, kuidas eri maakera otstest pärit inimesed ennast igapäevaselt üleval peavad.

„Sellised väikesed kontaktid väga eriliste, sinu jaoks eksootiliste inimestega ja tänu või eneseteostuse tunne, mida ma usun, et väga paljud vabaathtlikud läksidki sinna otsima,“ loetleb Mai-Liis ülivõrdelisi emotsioone ning lisab, et kõik vabatahtlikud nõustusid, et sportlaste ja delegatsioonidega tutvumine oli absoluutselt parim osa nende tööst.

Õppimine toimus ka töötundidest vabal ajal

Samamoodi moodustas olulise osa EVSi vabatahtlikuks olemisest aagrielu ja omavaheline suhtlus, mis toimus ka töötundidest väljaspool. „Sinna ei mindagi ju selleks, et infolauas infot jagada, vaid lähed laiemas mõttes huvitavat kogemust saama ja õppima,“ täpsustab Mai-Liis projekti põhimõtteid.

„EVSi mõte ongi see, et töö on ainult pool kogemusest, teine pool õppimisest ja arenemisest ongi see, et veedad aega koos erinevate rahvuste esindajatega, elad, õpi, muutud sellega,“ lisab ta.

EVSi vabatahtlikud elasid kuu aega suures kuumuses olümpiakülade juures telklaagrites. Olümpiamängud kestsid ise kokku ligi nädala, millele eelnesid ettevamistav periood, sisseelamine ning koolitused ja järgnesid kokkuvõtete tegemine ja pisaraterohked hüvastijätud.

Kiireimateks tööpäevadeks olid vabatahtlikud jagatud kolme vahetusse: hommikune, lõunane ja õhtune. Hommikune vahetus alustas juba kell kuus, et läbi maalilise laagripaiga olümpiakülla marssida ning tegudele asuda.

„Ärkasime pimeduses, võtsime jääkülma dušši ja sammusime pimeduses – tavaliselt kuu veel paistis, taamal kõrgusid Kreeka mäed ja valged siniste kuplitega kirikud – mööda metsavaheteed küladesse,“ kirjeldab Mai-Liis varajast, kuid eksootilisusega hurmavat laagrirutiini.

Tööpäev kestis 5-6 tundi, millele järgnes vaba graafik. „Väga suur osa ajast mööduski lihtsalt rannas sõpradega mõnusasti aega veetes, aga organiseeriti ka erinevaid etevõtmisi, näiteks koguti seltskond kokku ja mindi lähedalasuvaid saari külastama,“ jutustab ta.

Võimalusi meelelahutuseks ja kohaliku elu-oluga tutvumisek leiti reeglina ise. „Kõik olid iseseisvad, aga samas tehti kõike koos ja igaüks leidis alati seltskonna, kes oli samadest asjadest huvitatud,“ sõnab Mai-Liis.

Ennast probleemidesse ei sega

Raskustest rääkides jääb neiu aga tagasihoidlikuks ning lausub, et tal ei ole kombeks endale asjadest suurt probleemi tekitada. 

„Mul on tunne, et mida vähem ma segan ennast probleemidesse või mida vähem ma mõtlen mingisuguse asja endale probleemiks, seda kergem ja mõnusam mu elu tegelikult on,“ selgitab ta.

Varasemat kogemust tal erivajadustega inimestega suhtlemisest ei olnud, kuid kohapeal tehtd lühiülevaade, oma heaksarvamine ja teiste vabatahtlike tugi aitasid neiul gas olukorras kenasti toime tulla.

„Suurema osa pidime lihtsalt tegema omast heast talupojamõistusest ja loomulikult tekkis küsimusi,“ ütleb ta, „aga see kogemus õpetas meid kindlasti kõiki rohkem nägema.“

„Sa lihtsalt oled sina ise ja lased neil olla nemad ise ja vaatad, kuidas te hakkama saate,“ on peamised tarkuseterad, mis neiu vaimupuudega sportlastega suheldes endale kõrva taha pani.

Mai-Liis Sõerd
Mai-Liis kohaliku kilpkonnaga tutvumas Foto: erakogu

Vabatahtlik on uudishimulik ja aktiivne

Kõige enam rõhutab Mai-Liis aga kuivõrd rahule tema ning uutest tuttavatest vabatahtlikud kogemusega jäid. Igas vanuses, igalt elualalt ja haridustasemega rahvusvahelisest seltskonnast kujunes soe sõprusringkond, kelle järele igatsetakse ja kellega Facebooki teel tihedat suhtlust peetakse.

Ühise nimetajana leiab Mai-Liis aga kõigil vabatahtlikel olevat uudishimu ja aktiivsuse „Minu meelest on vabatahtlikul uudishimu maailma vastu – ta ise näeb, tunneb huvi, et saaks midagi teha, midagi muuta, midagi kogeda.“

Kindlasti on andmisrõõm sealjuures suurem kui saamisrõõm ning üks tekitab ka juurde teist, mistõttu positiivsed tundmused kogemuse käigus aina kuhjuvad. 

„Mina aina sain häid emotsioone, häid sõpru, toredaid meeldejäävaid kogemusi, millele on hea tagasi vaadata,“ ütleb Mai-Liis ja lisab, et kohapeal olles võis ju vahel tunduda, et on liiga palav ja väsinud olla ning vanaema igatsus peal, aga tagasivaates ei loe kõik see enam karvavõrdki.

„Ma olen nii õnnelik, et selline asi minuga juhtus, et nii just pidi minema,“ lausub ta silmade särades taaskord oma sõnade kinnituseks.


Artikkel valmis MTÜ Ökomeedia ja Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse koostöös.









Telli nädalane tasuta kokkuvõte Bioneeri olulisematest uudistest!